Ülle Jaakma: Ülikool, loodus ning keskkond meie ümber saavad tegutseda ja hingata ühes rütmis

Ülle Toode. Foto: Risto Mets.

Teie teadusliku uurimistöö valdkond (bioloogia, veterinaaria) käsitleb ellujäämist selle otseses tähenduses. Kui kuulete sõnapaari Ellujäämise Kunstid, siis mis on esimesed mõtted, mis sellega seoses tekivad?

See sõnapaar tekitab mitmesuguseid mõtteid. Osad nendest on seotud isikliku tasemega, oma pere ja suguvõsa ajalooga. Teisalt olen bioloog ja minu kitsam eriala on seotud paljunemisega. Ma töötan munarakkude, spermide ja embrüotega. See, mis neid puudutab, on väga otseselt seotud Ellujäämise Kunstiga. Kõik, mis juhtub muna- või seemnerakuga väga varases eluetapis, mõjutab iga looma ja inimese ellujäämist ja elusloodust tervikuna. See on minu jaoks hästi aktuaalne teema.

Teist saab peagi Eesti Maaülikooli rektor. Milliseid Ellujäämise Kunste õpetab Eesti Maaülikool?

Meie oleme seotud fookusvaldkondadega, mis on olulised nii Eesti jaoks kui globaalselt. Näiteks tegeleme põllumajanduse ja toidutootmisega. Toidujulgeolek on kindlasti üks märksõna, mida peame tänapäeval arvestama. See ei ole midagi iseenesestmõistetavat. Peame ette mõtlema, kuidas garanteerime oma rahvale ja kaheksale miljardile inimesele toitu.

Mõistagi tegeleme veel keskkonnaga. Mis saab olla veel tähtsam, kui see, et arvestame kliimamuutustega ja bioloogilise mitmekesisusega? Me tegeleme metsandusega. Debatid, mis praegu metsa ümber käivad, on kõigile väga hästi teada. Meil on ka palju veega seotud teemasid. Puhas vesi on üks suurimaid defitsiite üle maailma, üks suurimaid limiteerivaid tegureid, mis takistab toidutootmist ja inimeste asustamist erinevatesse piirkondadesse. Veel maamajandus – kõik mis puudustab Eestis regionaalarengut, et igas Eesti paigas oleks elu. Me oleme hästi tihedalt seotud ellujäämisega.

Kuidas käib Teie hinnangul Eesti teaduskultuuri käsi?

Eesti teadusel on ka Ellujäämise Kunsti vaja. Suur osa Eesti teadusest on projektipõhine. Näiteks meie ülikoolis on 80% teadusrahast, mida meie teadlased kasutavad, taotletud erinevate projektikonkursside kaudu. Ainult 20% on püsirahastus, mille puhul teame, et raha on sel, järgmisel ja ülejärgmisel aastal olemas. Teadlane peab ka oma uurimisteemade ja -valdkondade eest olema pidevas konkurentsis. Olema rahvusvaheliselt tugev ja tunnustatud. Sellisel juhul ta saab oma tegevust jätkata.

Mis on viimase aja areng, saavutus või avastus teaduses, mis teile kõige enam elevust tekitanud?

Erinevates valdkondades on neid silma särama panemise momente palju. Minu enda valdkonnas on väga palju avastusi, mis seostuvad võimalusega muuta või parandada geneetilist koodi. Me tegelesime kümmekond aastat tagasi loomade kloonimise küsimusega ja muuhulgas õnnestus meil luua Eesti esimene transgeenne lehm. Selle käigus põrkasime kokku probleemiga, et kui soovime luua sellist looma, kes oma piimakoostises toodaks ka mõnda ravimvalku, siis on meil vaja viia vastava ravimvalgu geen sisse. Me kasutasime kloonimist ja tuumasiirdamist. Sellise tehnoloogia käigus me ei suuda väga täpselt kontrollida, kuhu me ravimpiima kodeeriva geeni embrüos viime. Viimaste aastate suurim teadussaavutus on meetod, mis töötab kui molekulaarsed käärid. Seda nimetatakse CRISPR-Cas meetodiks ja sellega on võimalik väga täpselt kindlas kohas DNA ahel katkestada ja viia need soovitud muutused sinna, kus neid kõige rohkem vaja on. See tööriist muutub erakordselt täpseks. Seda saab kasutada ka näiteks DNA katkiste või valesti valke kodeerivate kohtade parandamiseks. See on molekulaarbioloogia jaoks võimas tööriist.

Millised on Teie hinnangul olulisemad muutused, mis on toimunud teaduslinn Tartus nende aastate jooksul, mil olete selles linnas olnud tudeng ning pärast õpingute lõppu olles teadur, vanemteadur, dotsent, professor ja nüüd, alates 1. jaanuarist 2023, Eesti Maaülikooli rektor?

Tartu on kindlasti nende aegade jooksul muutunud palju rahvusvahelisemaks. See on üks aja märk. Rahvusvahelised tudengid ja teadlaste vahetus on praegusel ajal täiesti normaalne. Teiseks on meie teadus muutunud rahvusvaheliselt palju nähtavamaks. Me oleme ise avatud, teeme paremat teadust ja selle pärast tuntakse meid ka maailmas. Tartut teatakse kui ülikooli- ja teaduslinna.

Tartu on kindlasti ka arenenud keskkonnasõbralikkuse osas. Kõik keskkonnateemad, mis kerkivad annavad tunnustust, et me hoolime ja väärtustame oma elukeskkonda. See näitab, et tahame praegustele ja järgmistele põlvkondadele anda erakordset loodust hoidvat ja inimesi hoidvat keskkonda. Tartu on üks maailma tudengi- ja linnaelanikusõbralikumaid linnu.

Kes on Teie arvates Eesti teaduslukku kõige suurema jälje jätnud Tartuga seotud (Tartus sündinud, õppinud ja/või töötanud) teadlane ja miks?

Siin on ohtlik lõksu langeda, sest äkki unustad mõne olulise nime nimetada! Esimesena meenub mul oma ülikooli, Maaülikooli, akadeemik Ülo Niinemets. Ta on kahtlemata olnud juba väga palju aastaid nende Eesti teadlaste hulgas, kes on maailmas oma valdkonnas esimese kümne hulgas ja kes on tervikuna selle 1% maailma teadlaste hulgas, keda kõige rohkem tsiteeritakse. Kõik, mis puudutab kliimamuutust, taimede reageerimist sellele ja võimalusi, kuidas kohaneda kliimamuutustega, siis selle osas on tema nimi maailmas tuntud.

Teise nimena tooksin kohe kõrvale Andres Metspalu, kes on teinud tohutut tööd geenivaramu ja personaalmeditsiini arendamisel. Tema isikliku meeletu tööta ei oleks kõike seda, mille poolest Tartu selles valdkonnas kuulus on.

Milliseid kunste on teadustöös tarvis?

Teadustöös on vaja palju loomingulisust ja inspiratsiooni. See on miski, mis teadust ja kunsti väga hästi ühendab. Nii nagu kunstis, ei saa sa püsida ühel rajal. Sa pead olema originaalne, teistest erinema, millegi uuega välja tulema. Ei ole võimalik saavutada uusi teadmisi, kui sa järjest kordad samu tehtud eksperimente. Pead ikkagi sinna panema oma mõttetöö, muutma tingimusi, esialgset hüpoteesi. Pead kümneid kordi läbi kukkuma, et asi üks kord õnnestuks. Teadus ja kunst mõlemad eeldavad püsivust, loomingulisust ja kastist välja mõtlemist.

Kui kunstnikul on loominguline hetk, siis ta ei hooli kellaajast ega millesti muust. Ta on valmis oma loominguga edasi minema ja järjest tööd tegema. Teadlastel on samamoodi. Kui on loomingu kõrgpuhang võivad nad töötada tunde, et oma katse õnnestuks või et kõik mõtted saaksid teadusartiklisse kirja.

Millist kultuuri naudite? Millised on teie kultuurihuvid väljaspool teadust?

Olen üle 30 aasta tantsinud rahvatantsu. Ma naudin seda väga. Meil on imepärane rahvakultuur, kui vaatame meie pärandit. Sinna juurde imetlen praeguse aja noorte tantsuloojate loomingut. See on midagi, mida tõepoolest olen valmis alati kiitma. See tore süntees, mis tuleb originaalsest rahvapärandist ja noorte omaloomingust, on imetabane.

Muidugi meeldib mulle ka muusika kõige laiemas mõttes. Mul ei ole ühte stiili, mida teistele eelistaks. Kuulan hea meelega klassikalist muusikat, aga kuulan ka sõltuvalt meeleolust souli või kantrit. Mulle meeldib ka käia teatris ja vabal ajal natuke maailida.

Te kasvasite üles Muhu saarel, kuid leidsite tee Lõuna-Eestisse, Elvasse. Mis tõi teid siia?

Elus lihtsalt kuidagi kujunes nii. See sai alguse Tartusse õppima tulemisest. Kui lõpetasin Tartu Ülikoolis bioloogia eriala, siis minu abikaasal õnnestus saada tööd Puhja kolhoosis. See jääb praegusele Elva valla territooriumile. Niimoodi me sinna sattusime. Siis sündisid lapsed, valmis meie enda maja ja nii me oleme sinna kanda kinnitanud ning elama jäänud. Muhuga olen endiselt väga tihedalt seotud. Seal on minu kodumaja, seal elab minu ema. Nii palju kui vähegi võimalik käime Muhumaal. Üks osa mu südamest on kindlasti seal ja sinna ta jääb.

Milline on Teie jaoks kõige tähenduslikum paik Tartus ja/või Lõuna-Eestis ning miks?

Minu jaoks kõige tähenduslikum paik on ikka minu alma mater – Tartu Ülikool ja tema peahoone. See on midagi, mis jäi noore tudengina väga hinge ja selles suhtes on endiselt väga südames kui vaimse elu sümbol Tartus. Muidugi terve Tartu kesklinn ja Toomemägi on mulle väga armas.

Nüüd hiljem, kui olen töötanud Eesti Maaülikoolis, olen ära armunud meie ülikoolilinnakusse siin Tähtvere väljal. Eriti kevadisel ajal, kui kõik meie töötajate ja üliõpilaste mulda pandud sibulilled, tulbid ja krookused õitsevad. Kui Tähtvere park on täis linnulaulu ja Dendropargis õitsevad erinevad lilled, siis see on midagi, mis annab märku sellest, et ülikool, loodus ning keskkond meie ümber saavad tegutseda ja hingata ühes rütmis. See on hästi vaimustav.

Peatselt Eesti Maaülikooli rektori positsioonile astuv Ülle Jaakma elab Elvas. Elva vald kannab koos Lõuna-Eestiga 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.