Liigu otse sisu juurde

Kultuuripealinna logiraamat (5.-6.2020). Erni Kask: linnulaul teeb inimese õnnelikumaks. Ja mitte ainult mind.

Iga kuu palume ühte Tartu 2024 meeskonnaliiget pidada päevikut, et avada igapäevast tööd ja anda uusi, isiklikke vaatenurki kultuuripealinnale. Ligi kolm aastat Tartu 2024 igapäevatöid juhtinud ning nüüd kultuuripealinna programmi ettevalmistusi koordineeriv Erni Kask arutleb värskes logiraamatus selle üle, mida tähendab talle Tartu, milliseid töid tuleb teha kultuuripealinna ettevalmistusteks ning mida toob tulevik.

10. juuli Kalle Paas

Linnade sündimisel on oma loogika. Vähe on linnu, mis tekivad lihtsalt kellegi idee tulemusena ja mõningate nende lugu me teame: näiteks Peterburi tsaar Peeter I unistusest raiuda aken Euroopasse või Nõmme Jälgimäe mõisahärra Nikolai Glehni soovist pakkuda inimestele Tallinna ligidal looduskaunist ja elamisväärset elukeskkonda. Lähimast ajast leiame selliseid näiteid ennekõike Aasiast, kus miljonilinnad sünnivad ja hakkavad toimima from scratch nagu inglise keeles öeldakse. Kindlasti on nende ideede taga alati olnud ka majanduslik huvi, näiteks ligipääs merele või raudtee olemasolu, soodne asukoht või mõni muu oluline põhjus. Mis on aga Tartu sündimise idee?




Ma ei ole ajaloolane, aga nii palju, kui ma tean, on Tartu linn sündinud natuke teistel alustel. Siit voolab läbi jõgi, mis toob ja viib, seda jõge on olnud just Tartu asukohas lihtne ületada, jõe kõrgemal kaldapealsel on saanud ennast tunda turvalisemalt kui mõneski teises paigas. Siia on tundunud mõistlik rajada kodu, kaubelda, ja kui teha pisut meelevaldne ajahüpe, siis siin on tundunud õige ka haridust anda ja ennast loominguliselt väljendada.

Aga nagu ma aru olen saanud, siis on Tartus alati olnud “midagi veel”. Olen seda tänase peaaegu kümne aasta jooksul kogenud üsna isiklikult. Meelis Friedenthal on sellest ka väga hästi kirjutanud mõni aasta tagasi Müürilehes. Mulle on meeldinud mõelda, et see, millest Euroopa Liidu kirjandusauhinnaga pärjatud autor räägib, on Tartus mingil moel olemas olnud alati. Et see ongi see tegelik põhjus, miks just siin nii paljude oluliste asjadega algust on tehtud… 

Kui ma suvise varahommiku muinasjutulises udus Emajõe kallast pidi dendropargi poole sörgin või läbi sügisese Karlova õhtu koju kõnnin, ümberringi vilkumas kümned õdusad koduaknad, siis ma saan sellest aru. Või kui ma mõtlen kõigile nendele kihistusetele, mis siia linna on talletunud ja millest ma tunnen vaid murdosa, siis tundub see poolmütoloogiline mõte päriselt võimalik. Et ma elangi väga erilises linnas.

Aga ilmselt on tegemist vaid poolega tõest. Ilma ettevõtlikkuseta, ilma visioonita, ilma soovita midagi muuta, aga ka soodsa tähtede ja poliitilise seisuta ei sünni mitte midagi. Kõige ühisnimetaja on energia. Selle andmine ja vastuvõtmine. Energia on vaja liikuma panna. On vaja tekitada elementaarosakeste vaheline laeng ja vaid nii on võimalik jõuda selleni, millest lugupeetud professor Jaak Kikas Tartu 2024 eelvooru taotluse kaitsmisel rahvusvahelisele žüriile rääkis: tõeliselt mõjusa, viljaka ja positiivse plahvatuseni. Selliseni, mis muudab Tartut alatiseks.


1

Mul on olnud au juhtida Tartu 2024 protsessi peaaegu päris esimesest hetkest peale. Ma ei tea, miks, aga ma olen seda protsessi alati ette kujutanud kui järjepidevat, orgaanilist arenemist ja teekonda. Lihtsamast keerulisemaks.

Mul on hea meel, et need inimesed, kes seda teed minuga jaganud on: Marleen, Berk, Kalle, Merje, Kaspar, Triin, Annela, hiljem juba ka Toomas, Angela, Agnieszka, Kaidi, on tundnud samamoodi. Jakob, Kiur ja Martin jõudsid meie juurde analoogselt, lihtsal ja loomulikul teel. Üks vajadus viis teiseni ja kõik osapooled, tundub mulle, on sellest vastasmõjust kasu ja rahulolu saanud.

See, millele sai algus pandud 2017. aastal esimeste valdkondlike ümarlaudade ja kultuuristrateegia KU30 koostamisega, on toonud meid pärast tiitlivõitu ja SA käivitamist väga loogiliselt 2020. aasta suvesse (mis on sedakorda laskunud linnale kuidagi eriti massiivselt) ja viib meid siit edasi 2024. tiitliaastasse. Aastasse, mis peab olema üks meeldejäävamaid Tartu peaaegu pikas ajaloos.

2

Selliseks teekonnaks, millele on Tartu linn asunud, on kahtlemata vaja ka häid eeltingimusi. On vaja kogemust 2000ndate keskpaigast, mil Tartu kandideeris 2011. aasta Euroopa kultuuripealinna tiitlile, kuid kaotas. On vaja kaotuskibedust, millest õppida. Eeltingimuseks on ka, et linnas on avatud meelega ja euroopaliku mõtlemisega poliitikud, kes kuulavad teraselt esmapilgul uskumatuid jutte varasemate kultuuripealinnade edukatest kogemustest ja neid kartmatult toetama asuvad.

Vaja on kriitilisi ajakirjanikke, kes ei rahuldu status quo’ga, mis Tartut valdkonniti juba ärevakstegevalt kaua saatnud on. On vaja ajakirjanikke, kes ei ole mitte sensatsiooni- ja klikinäljas, vaid konstruktiivselt ja analüütiliselt kriitilised. Ärksameelseid ja õpihimulisi kultuurikorraldajaid, kunstnikke ja institutsioone, kelle toel see kõik üles ehitada ja kes tõestavad rahvusvahelisele žüriile, et meil on olemas korralik capacity to deliver ehk me saame Euroopa suurima kultuuriprojektiga päriselt hakkama. Ning kõige lõpuks on vaja linnaametnikke, kes päriselt tahavad Tartu linna paremaks muuta, nähtavamaks teha ja tajuvad kultuuripealinna liikumises ainulaadset võimalust.

On see kõik õnnelike juhuste kokkusattumine, mille määras ära Tartu oma genius loci? Võimalik, sest kui poleks seda linna ja kui poleks ka armastust selle linna vastu, usku, et see linn saab muutuda veelgi ägedamaks, paremaks, mitmekülgsemaks ja elurikkamaks, siis poleks kõigel üldse mõtet.


Ma ei ole paragnost, ei näe inimeste aurat ega loe nende mõtteid, aga minu vaatluste tulemusel pole Tartu 2024 tiimis ega kultuuriprogrammi arendusprotsessis kedagi, keda kannustaks pelgalt egoistlik ambitsioon. Pole kedagi, kes oleks tulnud siia saama kiiret ja kerget kasu. Me oleme suutnud meie protsessi armastama panna ka need väga üksikud, kelle tuge või teenust oleme me sõna otses mõttes sisse ostnud. On olnud hea kuulda meiega kandideerimise ajal intensiivselt koos töötanud partneritelt, et kunagi varem pole nad kokku puutunud nii tööka tiimiga. Mulle tundub, et see on sündinud nii vaid tänu väga suurele energiale, mis on olnud Tartu 2024 protsessi sisse suunatud.

Ma arvan, et Tartu kujunemine 2024. aasta Euroopa kultuuripealinnaks ongi selle loo alguses mainitud linna rajamise mõtte kahe erineva suuna sümbioos. Alguses on võimalus, idee. Ja siis on leidunud tarkust lasta sellel ideel ka orgaaniliselt idaneda ja võrsuda. Kultuuripealinnas on nii metsikut vohamist kui professionaalset kuraatoritööd.


3

Õige varsti möödub aasta Tartu ja Lõuna-Eesti kandidatuuri tiitlivõidust. Neil päevil aasta tagasi trimmisin koos meeskonnaga kollektiivses palehigis seda tekstimassiivi, mis pidi andma kultuuripealinnale eluõiguse järgnevaks viieaastaseks perioodiks. Oli kummaline dihhotoomia töötada välja nii pikaajalist plaani, alludes ise samal ajal väga lühikesele ajaraamistikule. Nagu korduvalt öeldud: meie ülesanne oli 28. augustil siseneda kultuuriministeeriumi saali konkursi võitja väljakuulutamisele täie veendumusega, et oleme teinud kõik endast oleneva.



Möödunud aasta jooksul on palju küsitud mu isikliku emotsiooni kohta väljakuulutamise hetkel. Sellest hetkest on Postimehe fotograafi oskuslik jäädvustus. Ei, žürii otsus ei olnud üheti üllatus, sest mu süda oli tehtud tööga lõpuni rahul. Päriselt.

Samas tunnistan ausalt, et ma ei teinud neil kahel intensiivsel kultuuripealinna kandidatuuriaastal isiklikke plaane kauemaks kui sügis 2019. Arutasime kõigi pakiliste tegemiste vahel Kalle ja Merjega, et kaotuse korral tuleb meil septembris tulla veel korraks Raekoja plats 12 kontorisse, põrand harjaga üle käia, kahe aasta mustandid paberihunti vajutada ja uks enda järel lukku keerata. Et oli ilus, aga nüüd on see läbi… 

Nii siiski ei läinud. Aga see tunne, et tähtis pole mitte mina ja mu isiklik ambitsioon, vaid Tartu ja Lõuna-Eesti Euroopa kultuuripealinnana, on mind saatnud ka pärast 28. augustit ehk sihtasutuse ettevalmistamise, käivitamise ja sissetöötamise ning meeskonna laiendamise perioodil.

Sjoerd Bootsma, hea kolleeg edukast 2018. aasta Euroopa kultuuripealinnast Leeuwardenist, toonitas meil mullu septembris külas käies kõige olulisemat mõtet: “Tehke ruumi! Tehke ruumi erinevatele inimestele!” Ja tõesti, tänaseks ongi Tartu 2024 tiimis seto, poolatar, tallinlane, peagi liitub meeskonnaga aastaks vabatahtlik Prantsusmaalt. Ja see on ikka veel alles üsna algus. 

Mullu sügisel koostöös Tartu linnavalitsuse ja volikoguga Tartu 2024 sihtasutust asutades oli vaja luua tugevate põhiväärtustega organisatsioon, mis oleks samas suuteline kiiresti ja orgaaniliselt kasvama. Vaja oli viia edasi asutatud tööd ja sillata kandidatuurimeeskonda järgmiste etappide ja uute inimestega. Neid ülesandeid silmas pidades võtsin vastu ka pakkumise asuda loodud sihtasutuse Tartu 2024 juhatuse liikme kohale – aga maksimaalselt kuueks kuuks, kuni uue, võimeka juhi leidmiseni. Mulle tundus, et vaid nii ongi ainuõige.


Paljude varasemate kultuuripealinnade kandidatuurimeeskonnad on tõsiselt muretsenud, et kas tiitli taotlemise ajal kahe aastaga tehtud töö jääb pärast tiitlivõitu alles ja saab elluviiva organisatsiooni pärisosaks. Sellise jätkuvuse väljamõtlemine ja tagamine on sageli pikk ja ajamahukas protsess, mis pidurdab teisalt kultuuripealinna teostava organisatsiooni starti. Nii on läinud ka meie kolleegidega Austrias ja Norras, kellega me 2024. aastal kultuuripealinna tiitlit jagame, nemad alles asutavad oma sihtasutusi. Aga parem karta, kui kahetseda. Arvestades turbulentsust, mida tiitli võitmine ja selle elluviimisega kaasnevad võimalused kaasa võivad tuua, on Euroopa kolleegide ettevaatlikkus mõistetav.

Lisaks jätkuvusele on oluline ka stabiilsus. Meil on väga pikk tee ees. Sellest, et aastal 2020 on võimalik Euroopa kultuuripealinna kavandatud tegevused ellu viia, on veel vähe. Tänavuse aasta tegevused moodustavad tegelikult vaid 3,5% aastateks 2020-2025 kavandatud tegevuste mahust… Selleks, et stabiilsust hoida on aga minu arvates printsipiaalselt oluline, et sihtasutus Tartu 2024 tegutseb laiapõhaliselt, selle nõukogusse on kutsutud esindajate kaudu lisaks Tartu linnale ka Eesti riik, Lõuna-Eesti omavalitsused kui Tartu kõrgkoolid.

Ent siiski: kas ma tunnen, sarnaselt Euroopa kolleegidega, muret, et midagi põhimõttelist võib minna teisiti kui kavandatud? Pisut kindlasti.

4

Teatud määramatus on Euroopa kultuuripealinna tegemistesse ka sisse kirjutatud. Näiteks pole võimalik 2020. aasta keskpaigas öelda, millises majanduslikus või epidemioloogilises olukorras on maailm või Eesti aastal 2024. Loomulikult loodan ma, et olukord on samasugune või isegi parem kui enne koroonakriisi. Vastasel juhul pole Euroopa kultuuripealinn minu arvates oma senises vormis võimalik. Elame sihtasutuses siiralt kaasa oma kolleegidele 2020. aasta kultuuripealinnades Galways (Iiri Vabariik) ja Rijekas (Horvaatia). Jagame muret 2021. aasta kolme kultuuripealinna: Novi Sadi (Serbia), Timisoara (Rumeenia) ja Eleusisega (Kreeka). Selline teadmatus ja ebakindlus nii programmi, rahastuse või turunduse osas on asjad, mida sa ei soovi mitte kellelegi…

Samuti ei oska ma Tartu 2024 programmikoordinaatorina veel öelda, milline saab täpselt olema tiitliaasta kultuuriprogramm. Selleks ongi ettevalmistavad aastad.


See, mis sai kirja võidukasse “rohelisse raamatusse” ja tõi Tartule ja Lõuna-Eestile tiitli, on alus meie kultuuriprogrammi kujundamiseks, platvorm, millelt edasi liikuda. Koroona kiuste alustasime aprillis plaanipäraselt Tartu 2024 kultuuri- ja haridusprogrammi arendusprotsessiga, mille tulemusena peaks meil aasta pärast olema hulk produktsiooniküpseid projekte, millest võiks saada kultuuriprogrammi kese. Arendusprotsessist osavõtjateks on 34 projekti kandidatuuriraamatust, mis aitasid meil võita tiitli. 2022. aastast saame tegelema hakata järgmise hulga projektidega, mille järgi näevad vajadust Tartu 2024 loomenõukogu ja programmitiim.

Ma siiralt loodan, et 2024. aastal saab meie kultuuriprogramm olema võimalikult palju selle mandaadi nägu, mille andis meile möödunud suvel rahvusvaheline žürii. See sama ekspertidest koosnev komisjon viib eesseisval perioodil läbi ka Tartu 2024 seireprotsessi. Esimene korraline vaheraporti esitlus leiab Brüsselis aset juba sel sügisel. Komisjoni liikmed tahavad näha, kuidas me oma “Ellujäämise kunste” ellu viime ja kuidas me esitletud plaanile kindlaks suudame jääda.


5

SA Tartu 2024 ülesanne on “Ellujäämise kunstide” kontseptsiooni avalikkusele ja erinevatele osapooltele Tartus, Lõuna-Eestis ja riigi tasandil pidevalt tutvustada ning selgitada. Nii kaua, kui meil see õnnestub, kuni jätkub loogiline järjepidevus meie tegevuses, nii kaua ma kandidatuurimeeskonna legacy pärast muret ei tunne. Seda saavad ja osaliselt peavadki edasi kandma uued meie kokkulepitud põhimõtetest “nakatunud” inimesed, kes aastatel 2020-2024 kultuuripealinna tiimiga liituvad.

Õnneks on “Ellujäämise kunstide” kontseptsioon piisavalt avatud formaat, et tuleviku jaoks jääks ka teatud tõlgendamis- ja täiendamisruum. Väärtused ja põhimõtted, mis sündisid koostöös tuhande inimesega Tartust, Lõuna-Eestist ja Euroopast, peavad aga säilima:

  • loodushoidlikum linna- ja maakultuur, kus läbi kunsti ja hariduse pööratakse tähelepanu absoluutselt kõige tähtsamale: elukeskkonnale, selle haprusele ja selle hapruse aktuaalsusele;

  • haritus ja leidlikkus, mille puhul teeb mulle programmikoordinaatorina üha rohkem heameelt, et olemasolevates projektides on suur osakaal kultuuri ja hariduse kohtumisel; et publikule suunatud osa kasvab välja selgest huvist tõsta inimeste teadlikkust ja oskusi erinevates distsipliinides, mis omakorda peab tagama selle, et pärast kultuuripealinna protsessi lõppu planeeritud muutus päriselt toimunud oleks; teatud mõttes on ka käimasolev enam kui 30 kandidatuuriraamatu projekti arendusprotsess meie kultuurikorraldajate rahvusvahelise ja korraldusliku võimekuse tõstmine, esimene omataoline järgnevate reas, mis leiavad aset aastatel 2021-2023;

  • liikumine ja vaimne tervis, millest esimesega püüan ma tegeleda igapäevaselt jooksu- ja suusarajal või Tartu linnaosade nurgataguseid ja parke avastades; viimasega olen aga selle protsessi käigus väga isiklikult kokku puutunud: ma töötan selgelt liiga palju, ma ei oska puhata ja kui selleks on võimalus, ei suuda ma mõelda mitmekesiste lahenduste peale;

  • põlvkondade koosloome, millele tuleb mõelda kontekstis, et tähistan 2024. aastal oma 45. sünnipäeva ja tajun juba praegu, et mul pole piisavalt sidet väljaspool oma eakaaslaste ringi ei üles- ega allapoole; et ma suhtlen ja sõbrustan, rääkimata koos loomisest, väga palju omaealistega;

  • paikkondlike omapärade esiletoomine, mis tekitab minus alati sisemist rõõmu, kui mõtlen, et oleme kultuuripealinn koos väga unikaalsete kogukondadega Lõuna-Eesti regioonis; ma tahaksin neid ja nende elu tundma õppida palju paremini kui seda siiani olen saanud, rääkimata sellest, et kummaline meeleliigutus tabab mind kõige ootamatumal hetkel Supilinnas või Annelinnas liikudes või oma kodulinnast välismaa kolleegidele rääkides;

  • kriitiline ärksameelsus, mis saadab meie iga tegevust DNA tasemel, mis ei lase meil kunagi langetada kaalutlemata otsuseid, vaid eeldab maksimaalset arutelu, sageli ka teravaid vaidlusi, nii tiimi, linna kui riigi tasandil;

  • valdkondadeülene, regionaalne ja rahvusvaheline koostöö, mis on eriti oluline uues reaalsuses, kus “ellujäämise kunstid” sunnivad meid keskenduma pigem endale, oma perele ja kogukonnale, mõtlemata, mis on need asjad, mida me saaksime ühiselt ära teha, kuidas ja mida ma saame väljastpoolt õppida, milliste teemade puhul oleme me tugevad ühiselt koos oma Euroopa sõpradega.  



6

Ellujäämise kujund on neil päevil kõigi huulil. Ma kuulen seda jälle ja jälle. Uudistes, dokfilmides, arvamuslugudes. See kujund on restoranipidajate, hotellitöötajate, bussijuhtide huulil. Aga sellest räägivad ka teatriinimesed, spordi- ja festivalikorraldajad. See tuleb jutuks kolleegidega Euroopas, kui ma alustan järjekordset Zoomi vestlust või osalen virtuaalsetel konverentsidel. See on olnud uskumatu aeg. Ja miljardite inimeste jaoks üle maailma saab see alles praegu tõelise hoo sisse…

Ma pole ellujäämise küsimust kordagi nii selgesti oma nahal tundnud kui viimase paari-kolme kuu jooksul. Põigates abikaasaga pikkadel jalutuskäikudel vastutulijatest kõrvale või valides liikumiseks kõnnitee üle tänava. Lihtsalt ettevaatuse mõttes. Ma pole supermarketist kunagi korraga nii palju ja nii vajaduspõhiselt toitu ostnud kui sel kevadel: mähkinud ennast salli, varustanud end kolme Tartu 2024 riidest kotiga, liikunud higistades ja võimalikult kiiresti nagu pidalitõbine nimekirja järgi lettide vahel, teiste justkui samasuguste “pidalitõbiste” keskel. Sest ma ei tea, kes meist võib olla see, kes hakkab järgmiseks koormama ülekoormatud tervishoiusüsteemi. 

Ma olen enda meelest suur puhtusearmastaja, aga kunagi varem pole ma nii palju ja hoolikalt käsi pesnud. Ma olen igapäevaelus üsna eraldustarmastav inimene, aga ma ihkasin nii väga tagasi meie kontorisse Raekoja platsil, et olla ühes füüsilises ruumis oma kallite kolleegidega. Mu suur lemmik, Liverpooli jalgpalliklubi mänedžer Jürgen Klopp, kes just äsja, vaatamata kõigele, suutis üle 30 aasta viia oma meeskonna Inglise meistritiitlile, mis sellest et tühjade tribüünide ees, mis sellest, et DJ poolt lindilt mängitava publiku reaktsiooni taustal, ütles lockdownist välja tulles, et ta on nii väga jalgpalli igatsenud. Ma saan sellest aru. Ma olen ka.

Kui Berk Vaher “Ellujäämise kunstide” sõnapaari Tartu ja Lõuna-Eesti kultuuripealinna leitmotiiviks välja pakkus, ei mõelnud ta seda niimoodi. Ometi on sellel hüüdlausel seos meie kõigi valikute ja otsustega, meie kultuuri ja eetikaga, meie tarbimis- ja käitumisharjumustega. Kõik on seotud. Keskkond, majandus, kunst. Mitte ainult Tartus ja Lõuna-Eestis, vaid terves Euroopas ja maailmas. See on universaalne ja kontsantselt aktuaalne metafoor. 

Meil tuleb siin Tartus “Ellujäämise kunste” veel palju õppida. Ja kui on selge, et me teame ja oskame midagi paremini kui teised, siis on meie kohustus seda ka teistega jagada. Tegelikult on see olnud alati Tartu kui hariduse, teaduse, kultuuri ja Lõuna-Eesti keskuse roll. Seda rõhutas ka Madis Lepajõe, kelle me jõudsime sellel imelikul ajal samuti kaotada… Madiselt on pärit mõte, et teeme Tartust ja Lõuna-Eestist ühiselt aegade parima Euroopa kultuuripealinna. Me päriselt püüame, Madis, et võiksid enda ja meie üle sealt kaugusest uhke olla… 

Elu ise sunnib meid ennast arendama ja koostööd tegema, ehitama sildu, vaatamata sellele, et ümberringi on palju neid, kes naudivad tarade püstitamist. Ellu jääma mitte darwinistlikult, vaid mutualismis ja mitmekesisuses. See on see, mida me saame teha teadlikult, inimeste ja eurooplastena.


7

Kõige selle keskel saabus vääramatult kevad. Justkui naerdes meie inimlike hädade üle oli ta sel aastal nagu kiuste erakordselt kaunis ja päikseline. Juuni üle pole vist samuti esmakordselt põhjust kellelegi kurta. Loodus liigub inimeste maailmast aina rohkem eraldi, ehkki ei peaks. Kui selles inimkonda tabanud jamas üldse midagi meeldivat on, siis teevad rõõmu nt NASA satelliitide fotod sellest, kuidas planeet tänu pandeemiale hetkekski puhata sai. On kummastav lugeda lugusid Veneetsiast, mis ei äga enam hüperturismi käes, mille tänavatel valitseb vaikus ja lagedale ilmuvad mereloomad, keda pole seal nähtud kaua-kaua aega.

Ma mäletan siiani vaikust, mida kuulsin sel kevadel Võrtsjärve ääres, kui sain aru, et taevas pole ühtegi lennukit. Ma loodan, et minus muutus midagi jäädavalt — et ma kaalun enne pikalt, kui asun järgmisi lennupileteid broneerima. Et ma ei lähe kuhugi lihtsalt seetõttu, et mul tekkis tuju einestada näiteks Prahas või Lissabonis. Just because I can. Ma loodan, et need ajad on möödas. Et mu valikutes on analüüs, kas ma päriselt tahan kuhugi minna. 

Oma unistustes ootame sama ka kultuuripealinnalt Tartult: et siia tulevad inimesed, kes teavad, miks nad selle tee jalge alla võtsid, et nad soovivad päriselt kogeda Lõuna-Eesti looduse ilu ja kombeid, süüa kohalikku puhast toitu ja keskenduda lisaks Instagrami-klõpsatustele ka loole, mida meil on rääkida.  

Selleks võtab Tartu juba õige varsti ette samme, mida pole siin kunagi varem võetud.

Äsja oli lõpuaktuste aeg. Mulle on räägitud, et kunagi sõideti selle tähistamiseks taksoga ümber raekoja esise purskkaevu, kus siis veel ei suudelnud kirglikult kaks tudengit. Taaskord: lihtsalt sellepärast, et nii oli fun. Ma olen ise näinud fotosid, kus raekoja plats ja isegi praegune Rüütli tänav on täis pargitud autosid… Ma ei tea kedagi, kes tahaks, et need ajad tagasi tuleks. See on normaalne areng. Me saame targemaks, teadlikumaks, hoolivamaks. Linn, mille rattaringluse süsteemiga läbiti aasta jooksul 2,5 miljonit kilomeetrit, väärib järgmisi samme nagu Autovabaduse puiestee või oluliselt demokraatlikum Riia viadukt. Me lihtsalt oleme oma arengus sealmaal ja sellest on meile kõigile kasu. 

Ma olen Autovabaduse puiestee eksperimendi osas väga erutunud, ühtlasi on see Tartu 2024 jaoks ajal, mil paljud meie avalikkusele suunatud teavitusüritused mõistetavatel põhjustel ära on jäänud, suurepärane võimalus oma teemade tutvustamiseks ja inimestega suhtlemiseks. See on otsekui miniversioon ühest võimalikust 2024. aasta kultuuripealinna programmi sündmusest. Lähme naudime seda täiega! Ja siis teeme uuesti, paremini, veelgi originaalsemalt!    

8

Koroonaaeg ja hommikune varajane ärkamine on lasknud mul teoks teha ühe oma ammuse unistuse. Ma ostsin Marko Mägi soovitusel endale korralikuma binokli, ma tõmbasin endale telefoni sõber Emersoni tutvustatud Siuts äpi, kus kõlavad paljuski Veljo Runneli salvestused. Ja nii ma seda linnumaailma Tartus olen avastanud. Varahommikul Tartu parkides ja Supilinna tiigi ääres, kui näha on vaid eriti varajasi kalamehi ja mõnda üksikut postiljoni. Pole ühtegi autot. Aga linnud on kõik juba kohal, annavad endast meeleheitlikult märku, laulavad, edvistavad, peidavad ja ilmutavad end. Ja nii me siis üksteist ettevaatlikult ja uudishimulikult tundma õpime. Linnud ja inimene. Uskumatu nauding.

Nende maailm on ootamatult kirev. Minu lemmikud siiani on väike lehelind ja soo-roolind. Esimese EDMiliku biidi ja teise justkui häkitud popi tunnnen ma nüüd ära une pealt… Milline au on nendega seda linna jagada, tunda, et meile kõigile meeldib selles linnas olla!

Ja kõik ei pea olema sellised kapiornitoloogid nagu mina. Aga nende ja teiste lindude kohalolu ei ole jääv väärtus. Linnulaul võib väga lihtsalt kaduda, seda tagasi saada on aga väga keeruline või hoopiski võimatu. On räägitud Lääne-Euroopa linnadest, kus on alati laulnud näiteks ööbikud, aga ühel hetkel neid enam ei kuuldud. Nad olid läinud. 

Ma pean väga lugu teaduspõhisusest: on asju, mida me lihtsalt veel ei tea, mida on vaja veel palju uurida, tulemusi korrigeerida, ja on asju, mida juba teatakse ja mida pole võimalik kahtluse alla seada. Üks sellistest on elurikkus. Et asjadel on omavaheline seos, et üks toetab teist, et võrrand on täielik vaid siis, kui temas on võimalikult palju ühikuid.

Sel suvel ei niideta Tartu linnavalitsuse ja Tartu 2024 Kureeritud Elurikkuse egiidi all eksperimendi korras teatud osasid meie linna parkidest varem kui suve lõpus. Vähene niitmine ei näita mitte meie vaesust, vaid meid rikkust. See on tasakaalupunkti nihutamine looduse suunas. Meie kõigi heaolu nimel. Paiguti kõrgem rohi tähendab rohkem taimeliike, rohkem putukaid ja ussikesi, rohkem väikeloomi ja linde. 

On teaduslikult tõestatud, et linnulaul teeb inimese õnnelikumaks. Ja mitte ainult mind.

9

Kuum juunipäev jõuab õhtupoolikusse. Kolleegid on juba kontorist lahkunud. Avatud aknast kostab Raekoja platsi kohvikute suminat ja nõude kolksumist, pillimeister Ülo on juba oma igihaljaste paladega alustanud. Tema muusika on õige pisut tüütu, sest nii nagu pillimeister ise on ka pillimeistri mänguoskus aasta võrra vanemaks jäänud, aga ometi olen ma teda kuuldes rõõmus. Milline kaotus Tartu kultuurilisele mitmekesisusele, kui pillimesister enam oma kvadroliini ei tinistaks! Ma loodan, et Ülo kestab veel kaua-kaua…


Märgin Google’i tabelisse tänased töötunnid: neid on taas rohkem kui peaks ja mul tuleb seda oma abikaasale Kaiale selgitada, sest väitest “Aga kes selle töö siis ära teeb, kui mina ei tee?!”, ei piisa juba pikemat aega. Ta elab minu tegemistele väga kaasa, aga tegelikult on tal õigus. Tartu 2024 vajab lisajõudu…

Ma panen arvuti kinni ja mõtlen päeva üle järele: so-so päev oli, aga senikaua, kui igas päevas on üks “rosin”, üks korralik idee, üks õnnestumine, üks kohtumine, kus ma olen saanud vastu vastu rohkem energiat, kui olen sisse pannud, on kõik korras. See annab lisamotivatsiooni hommikul tõusta ja pärast linnuvaatlust või jooksutiiru tööasjadega tegelema hakata. Ma võin tartlase ausõna anda, et nende peaaegu kolme ja poole aasta jooksul pole olnud ainsatki hommikut, kus mul oleks olnud tunne, et ma ei taha tööle minna.

Ma desinfitseerin tagauksest lahkudes trepikojas käsi, ütlen tere või head õhtut daamile, kes koridoris vastu tuleb. Ma ei tea, kas ta on rahandus- või haridusosakonnast, aga see pole ka tähtis. Sihtasutus ja mina selle töötajana, on osake Tartu linnast. Tema hoolitseb minu eest ja mina tema eest. Meid on siin alla saja tuhande. Ta naeratab mulle ja vastab.

Rüütli tänava välikohvikutes istuvad inimesed, söövad, joovad ja räägivad juttu. Mul on tunne, et nad pole saanud seda kaua aega teha. Otsekui kõik jutud oleksid rääkimata ja võib-olla nii ongi… Märkan, et ühel vastutulevatest noormeestest on peas Tartu 2024 must nokamüts, mis on juba omajagu kulunud… Mäletan, kui kohkunud ma olin, kui märkasin esmakordselt tüdrukut, kes kandis Tartu 2024 logoga riidest kotti. See oli Tartu-Viljandi bussis ja see oli väga kummaline, et inimesel, keda ma ei tea, on asi, mis on nii jäägitult minuga seotud…

Veel kellelgi välikohvikus istujatest on Tartu 2024 merch, sedakorda t-särk: Kalle, kes pidi koju minema, pole sedakorda siiski Sädest kaugemale saanud. Ta istub lahtise arvuti ja pooltühja kohvitassiga ja kirjutab midagi oma kirjaplokki. Ma loodan, et Alina tuleb peagi ja võtab ta siit ära….

Raekoja platsi #TARTU2024 punasel maamärgil ronivad lapsed, keda nende vanemad hoolega telefoni kaamerasse fokusseerivad. See on meie kandidatuuriperioodi parim investeering, suur au Kallele, kes seda kõike ette valmistas, ja Lauri Semevskyle Võrumaalt, kes selle nii kvaliteetselt teostas. Taaskord: idee ja loomulik asjade käik teostuseni liikusid paralleelselt. Ma lähen maamärgist mööda ja on kuidagi imelik tunne: see rauakolakas on osa minust ja justkui pole ka. Kõik on muutunud palju-palju suuremaks kui minu 80 kg ja 180 cm-t. Ja nii peabki.


Ma olen igatpidi hiljaks jäänud. Otsustan võtta Raekoja tagant ratta, loodan, et on elektrikaid. See kirjeldamatu mõnutunne, mis mind Riia või Pargi tänavat pidi üles vändates valdab, on kaks ühes: ma jõuan kiiremini koju Karlovasse ja säästan oluliselt energiat, mida läheb vaja, et töö kõrvalt veel ka inimene, abikaasa, linnuvaatleja olla. Enne Tartu Smart Bike äpi avamist vaatan korraks ka kirjakasti: loll komme, millest tuleks tööpäeva järel lahti saada. Edaspidi olen tublim, luban endale.  

Üks uus meil. “Õhtust! Graafik klapib, jõuan teisip kella 9ks kenasti koosolekule. Tervitades, Priit”.

Ma naeratan. Mul on väga hea meel.

Juuni 2020, Karlovas, Tähe tänaval